tuul pillub sind nagu lehte, siia ja sinna

  Kui ma ise alustasin noortevahetustel käimist- odav viis reisida, maailma näha ja uusi sõpru saada, siis tutvusin ka EVS-i mõttega. Kuid tol ajal ma teadsin, et pärast gümnaasiumit peab ikka ülikooli minema ja noh.. selline, leiad töö, kaaslase ja saad heal juhul 2 kuni 3 last. Ehk see, mida suurem osa ühiskonda sinult eeldab ja kuidagi on see nagu.. sisse kasvanud sinusse. 

   Noortevahetustel käimisega hakkasin nägema inimesi, kes kooli ja töö kõrvalt teevad muid asju, aitavad erinevatel üritustel kaasa jne. Ehk noortevahetustel tekkis alati see tunne, et sina saad maailma muuta ja väga palju sõltub just sinust. Minust. Meist. Ehk tõesti, muutes maailma tasapisi, iseennast muutes, enda käitumisharjumusi muutes, siis maailm muutubki paremaks paigaks. Küll mitte suure mastaabiliselt, kuid siiski. 

   Nüüd, kui ma teen vabatahtlikku tööd siin, Austrias, olen ma aru saanud, kui palju see mind juba muutnud on. Esimesed kaks kuud siin ma olin täiesti kindel, et ma ei tahaks Austriasse elu sees elama tulla pikemaks ajaks. Sest noh, toit on imelik, paljud asjad ei ole nii hästi kui Eestis (IT ja töökohas erinevate tasemete vahel kommunikatsiooni protsessid) ja neid põhjuseid oli veel ja veel. Aga nüüd, mõned päevad tagasi ma leidsin lehe, kus tehakse "hooaja" tööpakkumisi või siis Tööpuhkuse nime all olevad töövõimalused. Ehk ma nägin pakkumisi Alpidesse suusainstruktori töökohale ning neid otsitakse iga talv. Seega kohe tekkis pähe mõte, et oh, see oleks tore võimalus saksa keelt kasutada edaspidi, ning ma saaksin veeta mõned kuud pärast EVSi lõppu Eestis ning siis tulla mõneks kuuks mägedesse ja vaadata edasi, mis saab. Ehk minu enda jaoks tuli see ka üllatusena, et juba olin täitsa õnnelik mõtte üle, et saaks siia tagasi tulla veel mõneks ajaks. Seega muutused mõttemaailmas tekivad üpris kiirelt ning pärast nädalavahetust Eestis sain aru, et olen harjunud sööma suppi iga päev, olen täitsa harjunud ka muude veidrate toitudega siin ning see, et pühapäeviti poed kinni on, ei segagi enam elu. 

  Ja meie vabatahtliku töö juures on ka palju kohalikke vabatahtlikke, keda otseselt ei kutsuta vabatahtlikeks, sest nad teevad "civil service" ehk asendusteenistust. 

  Austrias on ajateenistust noormeestele kohustuslik, kuid kestab 6 kuud. Kuid, kui sa ei saa ajateenistust läbida, siis läbid sa asendusteenistuse, mis on kokku 9 kuud ja 60h nädalas. 

Eesti asendusteenistuse kohta leidsin just internetist selle artikli ja seetõttu ka mõtlesin kirjutada, kuidas see siin välja näeb. Ausaltöeldes ma ei tea, kui adekvaatne kirjandus on lehel 4dimensioon, sest nägin seda esimest korda, aga loodan, et selles artiklis ei esine faktivigu. 

  Ehk siinne asendusteenistus (kuna meie töötame siin ainult lastega, räägin vaid enda kogemusest, mitte kogu asendusteenistuse üldisest olukorrast) neil poistel tähendab seda, et nad aitavad lasteaias gruppe, alati seal, kus vaja. Ehk juhul, kui mõnes grupis peaks töötaja haigeks jääma, siis lasteaia juhataja saab sinna saata nende poiste näol abiväge. Samamoodi ka siis päraslõuna gruppides, kus lapsed/noored aega veedavad kuni kojuminekuni ja ka turvakodudes, kus lapsed veedavad terve nädala. 

   Minu arust on huvitav see, et siinne asendusteenistus on 3 kuud pikem kui päris ajateenistus ning see ikkagi paneb mõtlema, kas see on alternatiiv sinu jaoks või ei. Ühe poisiga rääkisin siin, ning tema ütles, et valik langes asendusteenistuse kasuks seetõttu, et ta sai samal ajal jätkata ülikoolis kraadi omandamist ning ei pidanud tervet õppeaastat vahele jätma. Organisatsioon tuli talle vastu, ta sai käia vajadusel koolis, kuid siiski pidi nädala jooksul 60h täis tegema. Ning ka siin, nagu Eestiski, on väga palju puudu meestest, kes teeksid sotsiaaltööd. 

Need pildid on Linzi ülikooli pargis tehtud, ülikool ise on mitmes erinevas hoones, teaduskondade järgi nagu Tartu Ülikoolgi. Siin on mitu erinevat ülikooli, kuid see on põhiline.

 

Ja eilsega, 17.11 avati Linzi jõululaadad, ning kogu linn on jõulumeeleolus. Kuusk pandi ja juba "Raekoja platsile" üles. Laadad on erinevates linnaosades, kesklinnaski on mitu erinevat laata. Laatadelt saab bratwursti koos kapsaga, hõõgveini ja maiustusi ning igasugu muid asju, mida pakkida kingikotti. Maiustusi on neil palju erinevaid, alustades šokolaadi sisse kastetud puuviljadest ja marjadest ja lõpetades saiatorudega, mis täidetud peaaegu nagu vedela vahukommiga. Maiustused ei ole hooajalised ega ka mitte ainult kohalikud, vaid samu maiustusi sain osta ka septembrikuus Slovakkia väiksel laadal.

   

Killuke Austriast

Üks ilusamaid asju siin riigis on mäed. Elades Ülem-Austrias, kus mul väga lähedal "mägesid" ei ole, on juba need künkad minu jaoks mäed. Ehk teistele vabatahtlikele ja kohalikele pakub nalja see, kui vaimustuses olen mina mägedest. Üldjuhul ükskõik kuhu sa ka ei vaata, siis sinu vaatevälja piiritlevad mäed (nojah, jätame erandid välja, kui oled asulas sees jne :) ).

Ehk käisime täna umbes tunnise autosõidu kaugusel Linz'ist matkamas.

Kogu matk oli jõe ääres, liikusime mööda jõe kallast edasi.

Jõgi oli hetkel suhteliselt madal. Kuid nii puhas, et kalasid oli kaugelt näha.

Kohtasime matkarajal teisigi inimesi ning selle naise koer oli nii rõõmus meid nähes. See on ka üks asi, millest Austrias väga puudust tunnen. Meil ei ole koduloomasid ning kontakti loomadega on väga vähe või peaaegu olematu. Ehk igal sellisel võimalusel teen mina koertele pai. 

Alguses matkasime mööda jõe äärt kalda lähedal, kuid tagasi läksime ülevalt (umbes 30-40m kõrgemalt) ning tagasi minnes tuli ka päike välja mis tegi selle matkamispaiga väga ilusaks. 

Läbipaistev vesi ja kivised kaldad. 

 Jõgi oli ürgorus ning osades kohtades oli näha lausa paarikümne meetri jagu kivipaljandit. 

Niimoodi mööda jõekallast sai liigutud. Vahepeal täitsa kalda ääres, vahepeal lausa 10-15m kaldast kõrgemal.

See oli ka lahe, kuidas jõevesi on niimoodi kallast uuristanud ehk saime kivi all kõndida.

Ja jälle- kaugusest paistavad mäed. 

 Matkasime neljakesi, Eglantina Albaaniast, mina, Deborah Saksamaalt ja kohalik neiu Alina.

 Video vaatamiseks kliki videol kaks korda. 

                                          

Lõpuks jõudsime kohta, kus allikad tulid otse seina seest välja ja seal "sadas vihma" 24/7. Väga huvitav oli näha, kuidas paarikümne meetri pikkusel alal immitseb vesi kogu aeg maapinnale ja voolab vaikselt jõkke. 

Kukerpalle tuleb teha igal võimalusel. Ehk teen neid ikka igal pool :)

Matka lõpus jõudsime maanteele ning sealt avanes jällegi minu jaoks imeline vaade mägedele. Saksamaa neiu naeris minu rõõmu üle, sest tema jaoks oli see köki-möki. 

Päike paistab, kuid mäed on ikka väikese udu sees.

Minisünnipäev ehk 2 kuud Austrias elatud!

Igal inimesel on päevas 24 tundi. Kuid tundub, et osad kasutavad seda maksimaalselt ära ning teistel on natukene vähem tegemist ning sellevõrra.. teevad muid asju.

27.oktoober oli selline päev, kus sai täis kaks kuud Austriat. Nagu beebidel on ühe kuu ja kahe kuu sünnipäev jne, siis eks välismaal olemisega on sama lugu. Aeg on lennanud linnutiivul, aga sinna on palju ka sisse mahtunud. 

Oktoobri alguses mõtlesin novembri lõpule ja sellele, et äkki enda sünnipäeva paiku Eestisse üllatusvisiit teha. Kuid sõbraga aru pidades ja Austria pühadekalendrit uurides (neil on punaseid pühasid kõvasti rohkem kui Eestis), avastasin, et 1. november on vaba päev ja seetõttu tekkis mõte pikk nädalavahetus Eestis veeta. Mõeldud-tehtud, piletid ostetud ja sõbraga kokku lepitud, et kellelegi teisele seda ei räägi. Oh üllatust, kui Eestis vanematekoju läksin ja emmele otsa vaatasin, ta ei tundnud mind ära. Sõpradega oli samamoodi vahva kohtuda, ei suutnud nende üllatunud nägude peale naeru tagasi hoida. Hea oli Eestis olla, kuid samas 3 kraadisest Eestist oli hea jõuda õhtul kell-9-on-ikka-12-kraadi-õues Austriasse. Ehk koduigatsus on nüüd kõvasti väiksem jälle ja järgmine kord tulen Eestisse 22.detsember ja veedan Eestis 2 nädalat. Ehk kes soovib, siis jõuab kindlasti kokku ka saada. 

Austria lugusid rääkides- Austria mehed on palju otsekohesemad ja ka pealetükkivamad kui Eesti omad. Ehk siin tasub tõesti pimedal ajal käia ringi kahekesi ning hoida silmad lahti. Seda rõhutavad ka kohalikud. Ei ole endal olnud ühtegi ebameeldivat kogemust, aga mehi ja mehehakatisi, kes tulevad "juttu puhuma" on küll ning nad võivad õite tüütud olla. Totter on ka see, et enne küsitakse sinu telefoninumbrit kui nime. Ehk neil tutvumissüsteem on teistsugune kui Eestis :D

Halloweeni ajal tulin mina õhtul pärast 9 saksa keele kursuselt trammiga. Selleks hetkeks oli tramm täis inimesi, kes olid teinud full make-up'i ja vahvad kostüümid seljas. Vahva oli näha, et noored tähistavad seda, tekkis ka tahtmine ise seda melu näha, kuid teadmine, et hommikul vara Viini poole stardin, lükkas selle mõtte kõrvale. 

Eestlased ütlevad kella täpselt samamoodi nagu sakslased. Ehk 7.30 on pool kaheksa ja siingi kasutatakse veerandit ja kolmveerandit. Ehk selle osa sain väga ruttu selgeks õpitud. 

Mõtlesin, et keele ja keele õppimise kohta teen kohe eraldi postituse. Sest ma saan rääkida vaid enda kogemusest ning usun, et see, kuidas siin keelt õpetatakse, on täitsa vahva. Loodan ka seda, et suudan selle postituse teha varsti, sest pean tõesti võtma endale aega, et siia ka asju kirjutada.

Ja ikka, kui on küsimusi tekkinud, siis julgelt kirjuta kommentaaridesse või mulle kuskile mujale, ma üritan nii hästi kui saan, vastata.

Austerlased suudlevad tervitades ja hüvasti jättes mõlemale põsele korra. Alguses eestlasele hästi veider (ta tuleb mulle nii lähedale, huh!), kuid nüüdseks täitsa ära harjunud.