Eelmise nädala lõpus puutusin siin kokku koduvägivallaga. Minu lasteaia lapse isa ja ema tülitsesid, mis lõppes sellega, et naabrid kutsusid politsei ja lõpptulemuseks ei tohi laste isa neid kaks nädalat näha ja laste ema on vägagi sinise näoga.
Ma ei ole kunagi sellist asja nii lähedalt näinud ning see ehmatas mind korralikult. Kuid samas tõi mind maa peale ja nüüd tekkis küll tunne, et ma ei ole siin ainult turist.
Kus on koht, kust tuleks alustada, et sellised olukorrad kaoksid maailmast? Kas me võime üldse unistada vägivallavabast maailmast?
esmaspäev, 20. mai 2019
Austrias on ilus elada vol1
Tegin trenni ja lõpus lõike mäkke. Lõikude vahel paus kuniks pulss alla 100L/min. Õhtune aeg, juba oli hämar ja mul klapid peas. Lõikude vahel olin tee ääres, taastusin, käed põlvedel ja järsku näen, auto tõmbab kõrvale ja uurib, kas kõik korras. Kiirabiauto ning minu asendist kartsid, et äkki on midagi viltu. Kuuldes, et trenni teen ja kõik hästi, hakkasid ka nemad naerma ja lahkusid rõõmsalt. Hoolivust on siin riigis õnneks küll :)
reede, 26. aprill 2019
mõtteid.
Tegelikult mõtlesin, et see postitus peaks tulema Varssavi reisist, mis toimus 18-21.04. Käisin Varssavis ja sain seal 4 semuga Eestist kokku. Nägin oma parimat sõbrannat üle nelja kuu, see oli väga tore. Ja üldse, reis oli igati vahva, aga praegu tahaks hoopis muust kirjutada.
Lugesin ühe vabatahtliku blogi, kus ta viimatine postitus oli väga.. negatiivne. Palju vingumist ja hädaldamist. Kõige rohkem just selle üle, et tema EVS/ESC projekt on nõme ja ta ei tea, miks ta seda teeb. Siis ma mõtlesin, et kuidas nii saab. Sa vingud enda blogis, et su projekt ei ole just kõige vahvam, aga kuna ma ei tea mitte midagi muud, kui see üks postitus (ma ei suutnud/tahtnud edasi lugeda), siis ma ei taha ka tema üle palju vinguda. Aga siit teistele, praegustele ja ka tulevastele vabatahtliku töö tegijatele: sinu projekt on sinu enda kätes, kui sulle miski ei meeldi, anna teada, selle jaoks sul mentor ongi. Ja kui sul ei ole otseselt määratud mentorit, siis kindlasti saad oma töökaaslastega/bossiga, kellega iganes, rääkida, et oma projekti parandada, enda tööle lisa leida ja teha seda, mis meeldib.
Siinkohal on mul mitmeid näited, sest elan koos 4 tüdrukuga, kellega töötame samas organisatsioonis ja kuigi meie töö on natukene erinev, oleme kõik saanud abi ja plaani muutusi, kui on olnud probleeme.
Eheda näitena võin tuua meie vene tüdruku Oxana, kes töötas alguses nagu minagi, hommikul lasteaias, pärastlõunal siis "noortekas". Ta ei rääkinud siia tulles peaaegu mitte ühtegi muud keelt kui vene keelt. Alguses hakkas ta siiski meiega inglise keelt rääkima, kuid saksa keele kursuse alguses ta ei jõudnud väga palju kooli ja seega tema saksa keel ei ole ka midagi erilist. Ning seetõttu tekkisid tal tööl probleemid. Kuid kõigi osapoolte tulemusena, töötab ta nüüd ainult "noortekas" ja ta on palju õnnelikum. Kadusid ära kõik haigused, kurnatused, peavalud. Ta käib stabiilselt oma tööd tegemas ja on nüüdseks ka sisse elanud Austria ellu, ehk ta leiab endale iga päev uusi sõpru ( ma arvan, et väga paljud imestaksid, kui palju vene juurtega inimesi siin on ;) ). Ja seda kõike tänu sellele, et tema, meie mentor ja tema mõlema töökoha bossid ja töökaaslased aitasid seda plaani välja mõelda, et kuidas edasi minna.
Ja enda tööst ka. Kui sa alustad projekti ja tunned, et see ei ole ikkagi see, mis peaks, siis räägi. Suhtle, jaga enda tundeid kellegagi, keda sa usaldad. Sealt võivad tulla uued mõtted ja su projekt võib nii palju muutuda, et sa ei taha projekti lõppedes lahkuda. Ilmselgelt terve aja käigus, mis sa projekti teed, on erinevaid mõtteid.
Minul hakkas projekt septembris. Osaliselt tulin ma seda projekti tegema ka seetõttu, et Eestist töötades tekkis küsimus, kas tahangi 45 aastat niimoodi tööd teha ja siis pensionile jääda. Ei taha. Seega tundus hetk õige, et minna projektile- Eestisse jäid maha vaid pere ja sõbrad, miski otseselt kinni ei hoidnud ja tänu internetile ei ole raske ka igapäevaselt kontakti hoida. Veetsin jõuluvaheaja 2 nädalat Eestis, nägin perekonda, sõpru. 4 kuud eemal olemist ei tundunud üldsegi hull. Ei olnudki. Aga tagasi tulles, jaanuaris, hakkas koitma, et projekti lõpp ei olegi nii lähedal. Ning mure, mis saab edasi. Kuid ma sain rääkida meie mentoriga ning tema jutt, soovitused ja mõtted tõid mu maa peale tagasi. Mul on veel 8 kuud aega ja küll asjad muutuvad. Nüüd, aprilli lõpus, kui ma tulen natukene rohkem kui 3 kuu pärast koju, ma ei muretse. Väga :D. Sest tõesti, mul on nii palju mõtteid peas, mida ma tahaksin teha ja mina ma pean tegema. Aga tegelikult.. Kui palju me saame ette muretseda.. Ainult loota saab. Ja eks siis kolme kuu pärast olegi näha, mis saab.
Kui palju ma ise enda projekti naudin? Kas ma naudin seda, miks ja mida ma sellest siiamaani õppinud olen?
Mulle meeldib mu projekt. Ma olen õppinud nii palju erinevate haiguste kohta, nii füüsiliste kui ka vaimsete. Ehk kõik lapsed, kellega ma siin koos olen, on väga erilised. Aga samas on nad kõik nii armsad, siirad ja ausad. Nende jaoks ei ole nende puue veel häbiväärt, nad naudivad oma elu nii palju kui saavad ja iga päev midagi uut õppides on nad õnnelikud. Meil, eestlastel, on kombeks kurta, vinguda ja hädaldada. Aga miks ometi? Vaadates neid lapsi, olen ma väga õnnelik, et mul on käed-jalad küljes ja ma saan ise enda eluga hakkama.
Ma naudin siin töötamist. See on mu teine aasta lasteaias töötamist (erinev küll esimesest, kus ma igapäevaselt rühmas aega ei veetnud, vaid tegin lastele sportlikke tegevusi, nagu kehalise õpetaja) ning ma hetkel ei teagi, kas minu jaoks on see natukene üksluine seetõttu, et Eestis jooksin 4 erineva töökoha vahet või seetõttu, et nende laste areng on aeglasem ja tegelikult kulgeb kogu töönädal kuust kuusse samas rütmis. Aga see on neile lastele vajalik ning rutiin aitab neil uute asjadega harjuda.
Ma olen õppinud erinevate puuete kohta, ma olen õppinud olema olukorras, kus ma ei saa lastele kõike nii seletada nagu ma sooviksin, sest minu saksa keele tase ei ole piisav. Ehk eneseväljendus hoopis läbi teiste kanalite on muutunud väga oluliseks. Ma olen õppinud töötama keskkonnas, kus inimeste taus on hoopis teistsugune, meie kultuuriline taust on tohutult erinev.
Ehk tegelikult olen ma juba praeguseks nii palju õppinud Austria, austerlaste kui ka enda kohta. Mul on ka rohkem vaba aega, mida sisustan endiselt suurel määral spordiga. Kuid olen hakanud ka muid asju jälle tegema. Mille jaoks mul Eestis ei olnud aega võib-olla mitu aastat juba. Ehk mina võin öelda, et olen siit projektist juba praeguseks saanud küll ja veel, aga loodan, et need edasised kolm kuud toovad veel tarkusi.
Kuna ma olen üpriski positiivne inimene, siis täna köögis süüa tehes küsis mu korterikaaslane, kas ma üldse oma perekonda ei igatse. Enne seda olin ma just Emmega telefonis tund aega rääkinud, sest me ei olnud 3 nädalat rääkinud. Ning mind natukene ehmatas tema küsimus. See kõlas nagu mind ei huvitaks, mis minu perega, sõpradega või Eestiga toimub. Mind vägagi huvitab. Ma hoolin enda perest ja sõpradest üle kõige maailmas, aga mida muudaks see, kui ma oleksin siin kurvana, sest mu pere on nii kaugel? Ise ma siia teadliku valikuga tulin ja ma tean, et ma näen neid 3+ kuu pärast. Seega, asjad, mida sa ei saa muuta, siis ära muretse nende pärast. Ilmselgelt oleks tore, kui mu pere oleks ka siin, aga siis see oleks hoopis teistsugune kogemus.
Ja viimasel ajal olen palju mõelnud ka inimvahelistest suhetest ja maailmast. Pealiskaudsusest ning sellest, kuidas inimesed muutunud on. Ma olen palju kuulanud TedTalk'e, kus arutatakse erinevate probleemide üle. Ja üldse, need on head kõnelejad, kelle videosid ma kuulanud olen. Nad on kõik väga erineva taustaga, kuid neid kõiki ühendab üks asi- nad tahavad maailma paremaks muuta ja on alustanud iseendast. Nad ei ütle kunagi, et nemad on erilised inimesed. Vaid nad tunnistavad, et oluline ei olegi see, mitu korda sa kukud, vaid see, et sa alati uuesti üles tõused ja jätkad oma teekonda.
Aga siinkohal tuleb öelda, võta elult, mis võtta annab ja ära istu pea norus. Tee kõike, mis sa tahad, sest muu miski edasi ei vii! :)
Lugesin ühe vabatahtliku blogi, kus ta viimatine postitus oli väga.. negatiivne. Palju vingumist ja hädaldamist. Kõige rohkem just selle üle, et tema EVS/ESC projekt on nõme ja ta ei tea, miks ta seda teeb. Siis ma mõtlesin, et kuidas nii saab. Sa vingud enda blogis, et su projekt ei ole just kõige vahvam, aga kuna ma ei tea mitte midagi muud, kui see üks postitus (ma ei suutnud/tahtnud edasi lugeda), siis ma ei taha ka tema üle palju vinguda. Aga siit teistele, praegustele ja ka tulevastele vabatahtliku töö tegijatele: sinu projekt on sinu enda kätes, kui sulle miski ei meeldi, anna teada, selle jaoks sul mentor ongi. Ja kui sul ei ole otseselt määratud mentorit, siis kindlasti saad oma töökaaslastega/bossiga, kellega iganes, rääkida, et oma projekti parandada, enda tööle lisa leida ja teha seda, mis meeldib.
Siinkohal on mul mitmeid näited, sest elan koos 4 tüdrukuga, kellega töötame samas organisatsioonis ja kuigi meie töö on natukene erinev, oleme kõik saanud abi ja plaani muutusi, kui on olnud probleeme.
Eheda näitena võin tuua meie vene tüdruku Oxana, kes töötas alguses nagu minagi, hommikul lasteaias, pärastlõunal siis "noortekas". Ta ei rääkinud siia tulles peaaegu mitte ühtegi muud keelt kui vene keelt. Alguses hakkas ta siiski meiega inglise keelt rääkima, kuid saksa keele kursuse alguses ta ei jõudnud väga palju kooli ja seega tema saksa keel ei ole ka midagi erilist. Ning seetõttu tekkisid tal tööl probleemid. Kuid kõigi osapoolte tulemusena, töötab ta nüüd ainult "noortekas" ja ta on palju õnnelikum. Kadusid ära kõik haigused, kurnatused, peavalud. Ta käib stabiilselt oma tööd tegemas ja on nüüdseks ka sisse elanud Austria ellu, ehk ta leiab endale iga päev uusi sõpru ( ma arvan, et väga paljud imestaksid, kui palju vene juurtega inimesi siin on ;) ). Ja seda kõike tänu sellele, et tema, meie mentor ja tema mõlema töökoha bossid ja töökaaslased aitasid seda plaani välja mõelda, et kuidas edasi minna.
Ja enda tööst ka. Kui sa alustad projekti ja tunned, et see ei ole ikkagi see, mis peaks, siis räägi. Suhtle, jaga enda tundeid kellegagi, keda sa usaldad. Sealt võivad tulla uued mõtted ja su projekt võib nii palju muutuda, et sa ei taha projekti lõppedes lahkuda. Ilmselgelt terve aja käigus, mis sa projekti teed, on erinevaid mõtteid.
Minul hakkas projekt septembris. Osaliselt tulin ma seda projekti tegema ka seetõttu, et Eestist töötades tekkis küsimus, kas tahangi 45 aastat niimoodi tööd teha ja siis pensionile jääda. Ei taha. Seega tundus hetk õige, et minna projektile- Eestisse jäid maha vaid pere ja sõbrad, miski otseselt kinni ei hoidnud ja tänu internetile ei ole raske ka igapäevaselt kontakti hoida. Veetsin jõuluvaheaja 2 nädalat Eestis, nägin perekonda, sõpru. 4 kuud eemal olemist ei tundunud üldsegi hull. Ei olnudki. Aga tagasi tulles, jaanuaris, hakkas koitma, et projekti lõpp ei olegi nii lähedal. Ning mure, mis saab edasi. Kuid ma sain rääkida meie mentoriga ning tema jutt, soovitused ja mõtted tõid mu maa peale tagasi. Mul on veel 8 kuud aega ja küll asjad muutuvad. Nüüd, aprilli lõpus, kui ma tulen natukene rohkem kui 3 kuu pärast koju, ma ei muretse. Väga :D. Sest tõesti, mul on nii palju mõtteid peas, mida ma tahaksin teha ja mina ma pean tegema. Aga tegelikult.. Kui palju me saame ette muretseda.. Ainult loota saab. Ja eks siis kolme kuu pärast olegi näha, mis saab.
Kui palju ma ise enda projekti naudin? Kas ma naudin seda, miks ja mida ma sellest siiamaani õppinud olen?
Mulle meeldib mu projekt. Ma olen õppinud nii palju erinevate haiguste kohta, nii füüsiliste kui ka vaimsete. Ehk kõik lapsed, kellega ma siin koos olen, on väga erilised. Aga samas on nad kõik nii armsad, siirad ja ausad. Nende jaoks ei ole nende puue veel häbiväärt, nad naudivad oma elu nii palju kui saavad ja iga päev midagi uut õppides on nad õnnelikud. Meil, eestlastel, on kombeks kurta, vinguda ja hädaldada. Aga miks ometi? Vaadates neid lapsi, olen ma väga õnnelik, et mul on käed-jalad küljes ja ma saan ise enda eluga hakkama.
Ma naudin siin töötamist. See on mu teine aasta lasteaias töötamist (erinev küll esimesest, kus ma igapäevaselt rühmas aega ei veetnud, vaid tegin lastele sportlikke tegevusi, nagu kehalise õpetaja) ning ma hetkel ei teagi, kas minu jaoks on see natukene üksluine seetõttu, et Eestis jooksin 4 erineva töökoha vahet või seetõttu, et nende laste areng on aeglasem ja tegelikult kulgeb kogu töönädal kuust kuusse samas rütmis. Aga see on neile lastele vajalik ning rutiin aitab neil uute asjadega harjuda.
Ma olen õppinud erinevate puuete kohta, ma olen õppinud olema olukorras, kus ma ei saa lastele kõike nii seletada nagu ma sooviksin, sest minu saksa keele tase ei ole piisav. Ehk eneseväljendus hoopis läbi teiste kanalite on muutunud väga oluliseks. Ma olen õppinud töötama keskkonnas, kus inimeste taus on hoopis teistsugune, meie kultuuriline taust on tohutult erinev.
Ehk tegelikult olen ma juba praeguseks nii palju õppinud Austria, austerlaste kui ka enda kohta. Mul on ka rohkem vaba aega, mida sisustan endiselt suurel määral spordiga. Kuid olen hakanud ka muid asju jälle tegema. Mille jaoks mul Eestis ei olnud aega võib-olla mitu aastat juba. Ehk mina võin öelda, et olen siit projektist juba praeguseks saanud küll ja veel, aga loodan, et need edasised kolm kuud toovad veel tarkusi.
Kuna ma olen üpriski positiivne inimene, siis täna köögis süüa tehes küsis mu korterikaaslane, kas ma üldse oma perekonda ei igatse. Enne seda olin ma just Emmega telefonis tund aega rääkinud, sest me ei olnud 3 nädalat rääkinud. Ning mind natukene ehmatas tema küsimus. See kõlas nagu mind ei huvitaks, mis minu perega, sõpradega või Eestiga toimub. Mind vägagi huvitab. Ma hoolin enda perest ja sõpradest üle kõige maailmas, aga mida muudaks see, kui ma oleksin siin kurvana, sest mu pere on nii kaugel? Ise ma siia teadliku valikuga tulin ja ma tean, et ma näen neid 3+ kuu pärast. Seega, asjad, mida sa ei saa muuta, siis ära muretse nende pärast. Ilmselgelt oleks tore, kui mu pere oleks ka siin, aga siis see oleks hoopis teistsugune kogemus.
Ja viimasel ajal olen palju mõelnud ka inimvahelistest suhetest ja maailmast. Pealiskaudsusest ning sellest, kuidas inimesed muutunud on. Ma olen palju kuulanud TedTalk'e, kus arutatakse erinevate probleemide üle. Ja üldse, need on head kõnelejad, kelle videosid ma kuulanud olen. Nad on kõik väga erineva taustaga, kuid neid kõiki ühendab üks asi- nad tahavad maailma paremaks muuta ja on alustanud iseendast. Nad ei ütle kunagi, et nemad on erilised inimesed. Vaid nad tunnistavad, et oluline ei olegi see, mitu korda sa kukud, vaid see, et sa alati uuesti üles tõused ja jätkad oma teekonda.
Aga siinkohal tuleb öelda, võta elult, mis võtta annab ja ära istu pea norus. Tee kõike, mis sa tahad, sest muu miski edasi ei vii! :)
Selliste ilusate inimestega olin Varssavis, küll kuulete sellest ka ;)
esmaspäev, 22. aprill 2019
Austria võlu
Lisan siia pilte erinevatest lugudest, mis siin aset leidnud on. Kõik märtsi või aprillikuus juhtunud.
Ma tegin endale Tinderi kasutaja, et kohalikega rohkem kokku puutuda. Ja niimoodi juhtuski, et olime koos paari vabatahtlikuga väljas ja üks poiss kirjutas, et kas me tahaks temaga suhelda. Ja saimegi kokku. Siis selgus, et tal on siin tulemas koomiksi näitus ja ta kaunistab selle jaoks saali. Järgmisel päeval saime ka ise piiluda seda, mis siis, et näitus 2 nädalat hiljem alles avati.
Jällegi sattusime tänava peal kohalikega kokku ja noormehel oli viimane vaba õhtu ja sellepärast pidi ta erinevad ülesandeid täitma. Üheks neist oli see, et ta pidi vahetama kellegiga püksid ja sellest pilti tegema. Ehk mina sain proovida Austria rahvusrõivaste meeste pükse ja tema sai enda missiooni täidetud.
Me käisime vabatahtlikega taaskasutuslaadal ja pärast seda saime ilusa ilma puhul õues istuda. Ma tahangi, et te peaksite pead pöörama pildi vaatamiseks :D
Käisin üks nädalavahetus matkamas ja vaade oli imeline.
Olen siin erinevaid asju küpsetanud, see on minu elu esimene porgandikook koos apelsiniglasuuriga. Maitses hästi või vähemalt nii teised väitsid.
Tõestus, et olin ise ka seal ilusas kohas, ei võtnud internetist suvalisi pilte.
Siin ei tähistata vastlapäeva, vaid karnevali. Ja meie pärastlõunatööl olime me siis selle puhul karmid õpetajad. Ja siin kõik mu töökaaslased, väga vahvad noored.
Need on küpsised sellise retsepti järgi, et kõike viskasin sisse, mida kapis leidsin.
Siingi leiab vahvat tänavakunsti.
Siim käis külas ja näitasin tallegi, mis siin teha saab.
3. eestlane, keda siin nägin. Aga täna (22.04) kohtusin 4. eestlasega, sest kohtusin teise Eesti vabatahtlikuga, kes elab siit tunni aja sõidu kagusel.
Siin on vahvaid kohti, kus toimuvad erinevad muusikaüritused. See koht sarnaneb osaliselt Arhiivi, Zavoodi ja Genklubiga. Seal on baariga ruum ja ka eraldi ruum, kus siis bändid ja DJ-d esinevad. Rahvas on hästi sõbralik ja pigem vabameelne.
See on Mariendom, minu jaoks kõige suurem ja ilusam kirik, mida ma eales näinud olen.
Kahju, et ma kohvi ei joo :D
Üks seenevihma õhtu Linzis, vaatga Pöstlinbergile. Pildi keskel mäe otsas kirikutorn näha, see ongi Linzi kõrgeim punkt (umbes 570m merepinnast).
Karnevali puhul värviti siin valgeid tulpe nii nagu ma kunagi näinud ei ole. Otsad lõigati alt kaheks ja pandi toiduvärvi vette. See pilt on 24h hiljem tehtud, aga 2 päeva hiljem oli tulemus palju efektsem. Ehk väga vahva viis, kuidas lilleõisi värvida.
Käisime Siimuga õues, sest ilus ilm oli ja meie kõrval istus üks naine, kes mängib erinevaid muusikariistasid ja ta kutsus endale külla. Nii tore oli, sest siinsed inimesed on tõesti avatud ja suhtlejad.
See on Hispaania vabatahtlik, kelle nime ma ei ole kahe kuuga suutnud selgeks õppida. Ma puhtfüüsiliselt ei suuda seda välja hääldada. Nimeks on tal Guillermo, aga hääldatakse hoopis teist moodi :D
Nii ilus.
Sattusin sõbraga nudistide randa, kahjuks/õnneks oli see veel tühi, sest nii soe tol päeval ei olnud.
Austrias on LGBTQIA+ (kõik erinevad seksuaalsuse vormid) toetuseks ilmunud vikerkaarevärvides toolid tänavatele. Need rikastavad tänavapilti ning muudavad tuju rõõmsaks neid nähes.
Kohtusin ühe poisiga, kelle käsi on hirmus suur, sest minu käed on ka päris suured. Aga noh, talle jään kõvasti alla :D
Olin nädal aega haige ja pärast seda jooksin pühapäeva hommikul veerandmaratoni, nagu nad siin 10,5km jooksu kutsuvad. Ilusa medali sai :)
Nime ma ise kirja ei saanud, sest jooksin teise vabatahtliku nime alt :D
Nime ma ise kirja ei saanud, sest jooksin teise vabatahtliku nime alt :D
Seesama seenevihma õhtu, paremal särab ARS Electronica Center.
Pilt Viini tänavakunstist.
Ragbi
Aeg läheb nii kiiresti ja ma ei ole jõudnud üldse kirjutada pärast veebruarikuud.
Siin läks juba veebruari lõpus nii soojaks, et esimesed lilleõied olid väljas. Märts jätkus samamoodi, lilli tuli juurde ja nüüd õitsevad siin sirelid, toomingad ja väga ilusad puud, mille õied on heleroosad. Kahjuks ma selle puu nime ei tea.
Siin läks juba veebruari lõpus nii soojaks, et esimesed lilleõied olid väljas. Märts jätkus samamoodi, lilli tuli juurde ja nüüd õitsevad siin sirelid, toomingad ja väga ilusad puud, mille õied on heleroosad. Kahjuks ma selle puu nime ei tea.
Hakkasin ka jaanuaris ragbit mängima, sest siinsed tüdrukud ei mängi korv- ega jalgpalli. Ning see uus mäng on minu jaoks väga kaasahaarav.
Märts läks väga kiiresti, ragbi trennid muutusid pikemaks, neid tekkis juurde ja käisin meie meeskonna esimest mängu vaatamas.
Ja siit tulevadki pildid, kus tegin oma debüüdi ragbikarjääris.
6. aprill oli esimene turniir, järgmised on 27.04 ja 11.05.
Kuna mulle meeldib joosta, siis sain olla see, kes teeb kõrget pressingut vastasvõistkonnale.
Mängu lõppedes ise ka ei mõista, kas oli hea esitus või ei. Lõppkokkuvõttes sain palju targemaks, õppisin turniiri jooksul palju, sest treeningute ja mängu vahe on tohutu.
Sain ka oma esimese try (5p) kirja, see õnnestus lihtsalt ilusa hetke tabamise tulemusena.
Kuna meie võistkond koosnes 3 erineva koha tüdrukutest, siis meie ei ole kordagi harjutanud kellegi üles tõstmist, et palli niimoodi saada. Aga see näeb lahe välja, kui seda tehakse.
Väga lahedad tüdrukud/naised, kellega sain koos mängida.
Isegi kui naiste 7s mängitakse 2x7 minutit, siis tempo on nii kõrge, et see 7 minutit on päris pikk aeg. Ei ole jooksvad vahetused, seega tuleb puhkehetkest kõik võtta :)
Mängida koos naistega, kes on erinevatest Austria osadest oli minu jaoks õpetlik ja hariv ka keele osas. Austrias on dialektid erinevates riigi osades väga erinevad ning naised Klagenfurtist rääkisid sellise dialektiga, et ma ei saanud nendest alguses midagi aru :D
teisipäev, 16. aprill 2019
kiirus, kiirus, ei muu
Aeg lendab linnutiivul ja kogu elu on nii huvitav, et raske on seda kirja panna. Raske on aega leida selleks.
Aga ma tõesti üritan. Ma käin Varssavis reisil ära ja pärast seda üritan kirja panna neid ilusaid emotsioone, mida on viimasel ajal hästi palju olnud :)
Aga ma tõesti üritan. Ma käin Varssavis reisil ära ja pärast seda üritan kirja panna neid ilusaid emotsioone, mida on viimasel ajal hästi palju olnud :)
kolmapäev, 20. märts 2019
plirts, plärts, käes on märts
Täna, pärastlõunal.
Sõime lõunasöögiks toitu, kus oli sealiha sees, sest meie õpilane, kes on moslem, tuli hiljem ja seetõttu ei pidanud meiega koos sööma.
2.5h hiljem oli tal kõht tühi ja ma mõtlesin, et mis siin ikka, teeme lõunasöögi ülejäägid soojaks. Ta jõudis 2 ampsu süüa kui teine töötaja tuli ja ütles, et "SEALIHA!".
Ja noh, mis ma öelda oskan... Eestis kohtan veganeid, aga et usk ei lubaks ainult sealiha süüa. No läheb meelest.. + oi, kus poisile toit maitses :D
Sõime lõunasöögiks toitu, kus oli sealiha sees, sest meie õpilane, kes on moslem, tuli hiljem ja seetõttu ei pidanud meiega koos sööma.
2.5h hiljem oli tal kõht tühi ja ma mõtlesin, et mis siin ikka, teeme lõunasöögi ülejäägid soojaks. Ta jõudis 2 ampsu süüa kui teine töötaja tuli ja ütles, et "SEALIHA!".
Ja noh, mis ma öelda oskan... Eestis kohtan veganeid, aga et usk ei lubaks ainult sealiha süüa. No läheb meelest.. + oi, kus poisile toit maitses :D
Tellimine:
Postitused (Atom)